Tekst: Joss Mennen , meziek : Peter Slager , Bløf
Vör edereîn dae einzaam en allein és
Vör weem ‘t neet mieër fein és um te laeve
Umdet d’r altiêd emes roondluiptj dae alles zoeëj wille gaeve
Jao alles drejtj um leefdje vör weem dao in geluiftj
Alles és leefdje
Alles és leefdje
Vör emes zoeë wi-j dich
Vör uch mer ouch vör mich
Alles drejtj um leefdje
Beej de allergroeëtste wînse
Want beej de mieëste minse
drejtj ‘t neet um de sênte
mer de werm momênte di-j ze same kunne daele
Jao alles és leefdje, daomét kujje de werreldj aan
gaeftj de hoeëp neet op as ‘t effekes neet mej zitj
Det höltj uch oppe bein
want gae kintj ‘t neet allein
Alles és leefdje
Alles és leefdje
Vör emes zoeë wi-j dich
vör uch mer ouch vör mich
Op ‘n onverwachs momênt
Lachtj uch ‘t gelök vanzelf tow
En dao zeen d’r beej di-j zeen ‘t neet mieër zitte
Di-j gaeve alles ten koste van zichzelf
mer eur eige laevesgelök
Stieët vuuërop , want âl di-j jaore kaome noeëts mieër trök.