Tekst & Meziek: Joss Mennen
‘t És al laat , de stad és verlaote
De raengel spuuëltj e ritme oppe roêt
In gedachte verzoonke
Waalicht te völ gedroonke
Bin ich al bi-j dich, ‘t és neet mieër zoeë wiêt
Ich bin d’r bekans, nog mer e paar straote
Mien lâmpe wiêze de wieëg, vuuër mich oet
doon ze ‘t asfalt blînke
Ich mot aan dich dînke
Soonger dich waas ich de zîn van ‘t laeve hieël kwiêt
Det zeen van di-j momênte
Di-j mich doon beseffe
Dan zeeje effe allein
‘t Verlânge és groeët en gae veultj uch klein
Wi-j braekbaar ‘t és
Wi-j braekbaar ‘t és
Niks és vör altiêd, vör ieëwig bestieët neet
Wi-j braekbaar ‘t és
Ich parkieër miene wage en haost mich nao de vuuërduuër
Aafwieëzig staek ich de sluuëtel in ’t sloeët
És ‘t de angst vör de pien
‘t onbekindje meschien
As ich verlees waat ich veul, as ich dien stum weer huuër